Kasaril peeti õlireostusõppust

Lääne Elus ilmus artikkel Kasari reostustõrjeõppuse kohta

Kolmapäeval mängisid päästjad koos keskkonnakaitsjatega läbi olukorra, kus tundmatust allikast on reostus Kasari jõkke sattunud ja loodust kahjustanud.
Selline reostus pole Läänemaale võõras, sest 2006. aasta jaanuaris tuli Nõva kandis kokku puutuda viimase aja ühe suurima naftareostusega.
Kolmapäeval Kasari jõel peetud õppuse stsenaariumi järgi nii laiaulatuslikku õnnetust ei mängitud.
Selleks, et reostuse ulatusest aimu saada, suundusid esimesena paadiga jõele luuret tegema keskkonnaameti inimesed, kes tõid info nii reostuse ulatuse kui ka reostusega kokkupuutunud lindude kohta. Seejärel hakati võtma proove, et kindlaks teha mis ainega tegu.
Kahjustatud lindude kokkukorjamine on selleks välja õpetatud Eestimaa Looduse Fondi inimeste ülesanne ja nemad tõid kaldale ka õppusel kahvaga kinni püütud parditopised.
Päris õnnetuse korral tuleks nüüd määrata iga kahjustada saanud linnu liik ja seda tehakse nii elus kui ka surnud lindude kohta.
Keskkonnaameti Hiiu-Lääne-Saare regiooni juhataja Kaja Lotmani sõnul viiakse õlised linnud Kasarilt Penijõele, kus neilt võetakse vereproovid ja turgutatakse glükoosiga ning toimetatakse edasi Nigula loomade taastuskeskusse kosuma.
Kui kahjustatud linde oleks rohkem, siis avataks Penijõel linnuhaigla, kus reostusega kokku puutunud lindusid turgutatakse ja pestakse.
Nõva reostus andis looduskaitsjatele hea õppetunni sellest, kuidas reostusega kokku puutunud lindudega tegutseda. Lotmani sõnul tehti tookord esialgu palju asju valesti, kuni saabusid välismaised spetsialistid ja õpetasid, kuidas tuleks toimida.
Kui meil on seni räägitud enim rannikureostusest, pole ka siinsed jõed reostuse eest kaitstud. Üks ohuallikas on tiheda liiklusega Kasari sild.
Kaja Lotman teadis rääkida, et üks suurimaid õnnetusi oli seal 1970. aastatel, mil Kasari sillal läks ümber amoniaagitünniga sõiduk. Ammoniaak voolas jõkke ja tappis kalad. Kuigi loodusele tekitati suurt kahju, sellest õnnetusest nõukogude võimu ajal valju häälega ei räägitud.
Õppusel hindajana osalenud Tõnis Pajo, keda peetakse päästeametis reostustõrje isaks, ütles, et ammoniaak ja kloor on sellised ained, mis vees lahustuvad ja mida pole võimalik sealt kokku koguda.
Kaja Lotman lisas, et Kasari sillal olnud ka muid õnnetusi, kuid seni on sillabarjäärid vastu pidanud ja jõkke pole reostus jõudnud „Aga me ei tea, kas need barjäärid ka siis peavad kui suur tsistern libedaga silla kurvist välja sõidab. Nii et oht on suur,” ütles Lotman.
Kasari õppuse edenedes teatas keskkonnainspektsiooni Läänemaa büroo juht Tõnis Ulm, et õli voolab jõkke järjest juurde ja saatis keskkonnainspektorid reostusallikat välja selgitama.
Reostusallikat pole alati nii lihtne välja selgitada. Nii meenutas Tõnis Ulm kuidas mõned aastad tagasi otsiti mitu päeva allikat, kust masuut Jaama ojja valgus.
Hiljem selgus, et reostus oli pärit vanast maa sisse kaevatud mahutist, mille olemasolu oli selle omanik ammu unustanud.
Kui reostusallikas õnnestub kindlaks teha, kompenseerib reostuse kõrvaldamisega seotud kulu selle tekitaja. Kui aga süüdlast leida ei õnnestu, peab reostustõrje organiseerima kohalik omavalitsus, kes saab selleks raha taotleda valitsuse reservfondist.
Seetõttu leiavad nii keskkonnakaitsjad kui ka päästjad, et sedalaadi õppustel peaks osalema ka kohaliku omavalitsuse esindaja. Kasari õppusel püütigi saada omavalitsuse esindaja, kuid see ei õnnestunud.
Samal ajal kui keskkonnainspektorid reostusallikat välja selgitavad, asuvad päästjad ja vabatahtlikud paadiga üle jõe vedama poomi, millega reostus tõkestatakse ja kokku kogutakse.
Lääne-Eesti regioonis on parima õlitõrjevõimekusega just Haapsalu komando, kus asub kaks spetsiaalse õlitõrjeks mõeldud varustusega konteinerit.
Konteinerites on nii maapeale kui ka vette paigaldamiseks mõeldud poomid, lisaks kaitseriided, tööriistad ja muu vajalik 50 vabatahtliku riietamiseks.
Reostuse kokkukogumiseks kasutatakse skimmereid, puhastusaparaate, milles ringi käivad harjad koguvad veest reostuse põhiosa, ja korjatakse seda käsitsi kühvlite, rehade ja harjadega.
Kuigi õppus võttis eeldatust rohkem aega ja poomi vedamine üle jõe ei läinud nii kiiresti kui varasemate harjutuste ajal, jäid nii Tõnis Pajo kui ka Läänemaa päästeosakonna juht Andres Liiv õppusega rahule.
„Selleks need õppused ongi, et harjutada ja vaadata kuidas asjad sujuvad. Kõik ei liigu alati nii nagu kirja on pandud ja paljusid asju õpime kasutamise käigus,” ütles Pajo.
„Kiirus oleks võinud parem olla, aga mulle meeldis, et tegime kõik elemendid läbi ja et kohal olid ka keskkonnakaitsjad,” lisas Andres Liiv.
Ka õppust juhtinud operatiivkorrapidaja Hannes Kliss oli arvamusel, et keskkonnakaitsjate osalemine oli väga õpetlik – paberil võivad ju igaühe ülesanded kirjas olla, aga just koostööõppusel saab selgeks, mis ühe või teise ametkonna kompetentsi kuulub.

Kaire Reiljan, ilmunud Lääne Elus 14.09.2013

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

*

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>